ELi edasised sammud

Janis A. Emmanouilidis, Postimees (Estonia), 12.03.2014

Article

Link to original article


2014 on siirdeaasta, mil Euroopa lõimimise edasiste sammude tulemus on ebaselge. Pärast aastatepikkust sügavat kriisi peavad liikmesriikide pealinnad ja 2014. aasta teises pooles ametisse astuv Euroopa Liidu uus juhtkond otsustama, millist teed nad tahavad lähiaastatel minna.

Selle ettevõtmise tulemus ei ole selge. Aga üks asi tundub olevat kindel: kui eurooplased tahavad jagu saada praegustest hädadest ning olla valmis mitmesugusteks sisemisteks ja välisteks tulevikuprobleemideks, peavad nad õige pea tegema otsustavaid valikuid ELi pikaajalisema tuleviku osas. Et hinnata, millise raja peaks Euroopa lähiaastatel valima, tuleb määratleda peamised võimalikud strateegilised valikud ja nende alusloogika. Viis valikut näib võimalik:

Esimene valik – tagasi põhialuste juurde: selle valiku pooldajad kinnitavad, et Euroopa lõimimine on läinud liiga kaugele ja EL peaks loobuma liikumisest «üha tihedama liidu» suunas. Kannapööre ja varasemate eksimuste parandamine on kõige tõotavam viis päästa lõimimise väärtuslikem saavutus: ELi ühisturg. Eurost loobumine selle praegusel kujul ei tooks kaasa liidu lagunemist, vaid paneks hoopis aluse Euroopa lõimimise palju pragmaatilisemale ja tõhusamale käsitusele.

Teine valik – mineviku saavutuste kinnistamine: selle valiku toetajad väidavad, et EL on juba ellu viinud enamiku reforme, mida on tarvis eurokriisist jagusaamiseks, ja et neile peab andma aega mõjuda. Tuleb olla realistlik ja nentida, et liikmesriigid ei soovi loovutada oma suveräänsust olulistes valdkondades. EL peab praegusel raskel hetkel vältima liigagaraid katseid süvendada lõimimist, mis võiks anda tagasilöögi paljudes liikmesriikides ELi ja euro suhtes valitseva negatiivse poliitilise ja avaliku suhtumise tõttu.

Kolmas valik – julge sammumine tulevikku: selle valiku toetajate arvates ainult mineviku saavutuste kindlustamisest ei piisa: edasine lõimimine, sealhulgas meetmed lõimimise süvendamiseks  majandus- ja rahaliidus, ja liidu demokraatliku legitiimsuse tugevdamiseks rahva silmis ning aus avalik arutelu ELi tuleviku üle on hädavajalikud nii kriisist väljumiseks kui ka valmistumisel võimalikeks tulevikuprobleemideks. See nõuab märkimisväärseid muudatusi ELi lepingutes, aga seda tuleb teha ettevaatlikult, üks samm korraga, et mitte luua uusi eraldusjooni ELi riikide vahel.

Neljas valik – hüpe tulevikku: selle valiku pooldajad ütlevad, et viimased kogemused on ilmselgelt tõestanud, et EL pole korralikult valmis vastu astuma praegustele ja tulevastele probleemidele, mistõttu tuleb ette võtta kvalitatiivne hüpe täieliku majandusliku, fiskaalse, rahalise, sotsiaalse ja poliitilise liidu suunas, mida iseloomustaks tugev Euroopa täitevvõim (Euroopa valitsus) ja seadusandlik võim (parlament), mis suudaksid langetada iseseisvalt Euroopa tõelisi huve peegeldavaid otsuseid. Mõne riigi võimalik vastuseis ei tohi takistada soovijatel ette võtta suurt hüpet, isegi kui see toob kaasa nõndanimetatud Tuumik-Euroopa tekke, mis hõlmab ainult neid riike, kes on valmis lõimimisega otsustavalt edasi minema.

Viies valik - «rohkem/vähem Euroopat» loogika muutmine: selle valiku toetajad usuvad, et tavapärane arutelu Euroopa lõimimise üle koos kaalumisega, kas Euroopat peaks olema vähem või rohkem, on ennast ammendanud. Viimase kuuekümne aasta kogemus on näidanud, et jätkuv poliitiliste ja demokraatlike kontseptsioonide ülekandmine liikmesriikide tasandilt Euroopa tasandile ei toimi. EL ja selle liikmed peaksid keskenduma jõupingutustele, mis muudaksid liidu rahva ees vastutavamaks, leidma uusi viise kaasata rahvas poliitika kujundamisse ning suurendama ELi võimet kaitsta kodanike põhiõigusi ja garanteerida nende põhilised sotsiaalsed õigused liidu sotsiaalse mõõtme tugevdamisega.

Milline neist võimalustest tundub praegusel hetkel valitsevat? 2012. aasta lõpust on kadunud impulss teha ühiseid jõupingutusi majandus- ja rahaliidu (EMU) struktuursete probleemide lahendamiseks. Nüüd, mil vahetu kriisioht ja turgude surve on taandunud, on valdavaks meeleoluks muutunud «reaktiivne läbisumpamine». Hiljutine edu (piiratud) pangandusliidu loomisel näitab, et reformimootor töötab endiselt. Aga ELi valitsused ei jõua järele ja on tagasi tõmbumas varasematest ambitsioonikamatest plaanidest «tõelise majandus- ja rahaliidu» suunas.

Järgides teise tulevikuvariandi loogikat, tahab enamik valitsustest, et EL hoiduks liigambitsioonikatest püüetest lõimimise süvendamiseks, mis võib anda tagasilöögi, arvestades negatiivseid hoiakuid ELi ja euro suhtes. Liikmesriigid soovivad hoiduda Pandora laeka avamisest. Nad leiavad, et ei ole õige aeg viia ellu suuri reforme, mis hõlmaksid muuhulgas olulisi muudatusi ELi aluslepingutes, mille sätestaks uus Euroopa Konvent ja mis nõuaksid kõigi 28 ELi liikmesriigi nõusolekut, suuri kompromisse pealinnade vahel, riskantseid ratifitseerimisprotsesse, põhiseadusparandusi ja referendumeid.

On kahtlemata häid põhjuseid toetada sellist mõtteviisi. Kuid kas seniste saavutuste kinnistamine on piisav, kui on oht, et ajalugu hakkab ennast kordama? Juba euro kasutuselevõtu ajal teadsid eksperdid ja otsustajad, et selle ülesehitus ei olnud kaugeltki ideaalne. Aga poliitiline reaalsus sel ajal ei “lubanud” valitsustel juurutada uusi võtmeelemente majandus- ja rahaliidu täielikuks ülesehitamiseks. Selle võimetuse karme tagajärgi tunneme alates 2010. Aastast.

Kogemus näitab, et Euroopa koostöö edeneb, kui vahetu surve on tugev. Aga isegi kui praegune olukord tundub süsteemses mõttes parem kui 2012. aastal, kas me tõesti tahame küsida endalt viis, kümme või viisteist aastat hiljem, miks me peatusime poolel teel, kui oleksime pidanud teadvustama olulisi ohte?

On ütlematagi selge, et EL ja tema liikmesriigid seisavad vastamisi arvukate sisemiste ja väliste probleemidega. Ent on üks risk, mis tundub sügavam ja ohtlikum kui teised. See on killustumisoht tema eri vormides: esiteks killustumine EL-i ja tema kodanike vahel, põhjuseks kasvavad kahtlused Euroopa lõimumise lisaväärtuse suhtes ja kodanike seas leviv tunne, et nad ei suuda mõjustada «Brüsselis» tehtavaid otsuseid, mis neid otseselt puudutavad; teiseks liikmesriikide majanduslik killustumine, mille põhjuseks on kasvavad erinevused Euroopa majanduste vahel; kolmandaks riikide ja ühiskondade killustumine, mida põhjustab rahvuslike stereotüüpide ja ajalooliste vastumeelsuste taastärkamine ning ohtlik süüdistamismäng, mida ajendavad kriisi süvapõhjuste, olemuse ja keerukuse erinevad ja sageli lihtsakoelised tõlgendused; neljandaks sotsiaalne killustumine ELi liikmesriikide sees, põhjuseks kasvav lõhe nende vahel, kellel «on» ja kellel «pole», mistõttu tajutakse laialdaselt sotsiaalset ebaõiglust, mille tulemuseks on nördimus, meeleheide, viha ja isegi nihilism.

Kõigil neil killustumise eri vormidel on üks sarnasus: nad loovad populistlikele ja ELi/eurovastastele jõududele viljaka pinnase lihtsate lahenduste esitlemiseks keerukatele väljakutsetele. Ja ehkki need «vastujõud» ei suuda pakkuda veenvaid ja elujõulisi alternatiive, on tõenäoline, et neil läheb lähenevatel europarlamendi valimistel hästi, millel on võimalikud negatiivsed mõjud nii Euroopa kui riikide tasandil.

ELi järgmise juhtkonna võtmeülesanne on määratleda ja rakendada – koostöös liikmesriikide pealinnadega – viise majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise killustumise mitmesuguste allikatega võitlemiseks. Võttes arvesse paljudes liikmesriikides valitsevat enesega rahulolu-, «nabapõrnitsemis-» ja riskivältimismeeleolu, ei saa see olema lihtne ettevõtmine.  

Vajadus otsida kompromisse, et jõuda konsensuseni ja võita poliitilist ja avalikku toetust terves EL-28s tähendab, et on vajalik visandada «suur kokkulepe», mis peegeldaks kõigi liikmesriikide olulisemaid huve. Lõpuks tähendab see ühtlasi, et mõned ELi poliitikad tuleb üle vaadata ja võib-olla isegi osaliselt «detsentraliseerida» vastutasuks koostöö süvendamise eest teistes valdkondades, eriti majanduses, rahanduses ja eelarvevaldkonnas.

Uue õiglase kokkuleppe tegemine, mis peab püüdlema kõrgeima võimaliku ühise nimetaja poole, nõuab suurt poliitilist meisterlikkust ja julgust – aga see on seda väärt, kui me ei taha näha ajalugu kordumas.

For the entire article see here



Latest media contributions

The EU’s rising red tide
Quotes, Politico, 20.05.2019

Przemilczany konflikt w UE. Chodzi o duze pieniadze
Quotes, Deutsche Welle, 20.05.2019

Forward or backward? Decision time in the EU
Quotes, Deutsche Welle, 19.05.2019

是进是退—— 欧洲面临抉择
Quotes, Deutsche Welle, 18.05.2019

Nach der Europawahl geht es um Geld, viel Geld
Quotes, Deutsche Welle, 18.05.2019

Evropske volitve prinašajo še en prelomen dogodek za Evropo
Quotes, Dnevnik (Slovenia), 18.05.2019

UE are de ales: progres sau regres?
Quotes, Deutsche Welle, 17.05.2019

Elecciones europeas: hay dinero, mucho dinero, en juego
Quotes, Deutsche Welle, 17.05.2019

Die EU hat die Wahl: Vorwärts oder rückwärts?
Quotes, Deutsche Welle, 16.05.2019

Avrupa "kader seçimine" mi gidiyor?
Quotes, Deutsche Welle (Turkish), 15.05.2019


Media